Basics
Üks patsientide suurimaid soove on leida võimalikult kiireim, tõhusaim ja ohutuim ravi. Selle leidmiseks tuleb paljudel Euroopa kodanikel arstiabi otsida muudest liikmesriikidest, kuna seal on parem tervishoiusüsteem või kuna nad elavad piiriäärsetel aladel, kus lähim sobiv meditsiiniasutus asub muus riigis, või isegi seetõttu, et nende kodumaal ei pakuta ravi, mida nad vajavad, kogemuste puudumise tõttu (haruldasi haigusi põdevate patsientide tavaline probleem) või eetilistel põhjustel. Patsientide liikuvus tõstatab palju küsimusi, nt…
- Kes peaks piiriülese ravi eest maksma ja millal?
- Kuidas saab patsient teavet parima saadaoleva ravi kohta?
- Kas patsiendid peaksid enne ravi saamist välisriigist saama ka enda kodumaa tervishoiusüsteemi vastava kinnituse?
- Kuidas toimida, kui patsient vajab mõne elundi siirdamist? Kes on ootejärjekorras eespool?
- Mis saab patsiendi ja omaste reisikuludest, järelravist ja vajalikest ravimitest?
Euroopa Komisjon tegi hiljuti ettepaneku vastu võtta direktiiv piiriülese tervishoiu kohta, et mõningaid neist probleemidest lahendada. Direktiiv on suunatud nii piiriülese ravi toetamisele, eriti haruldaste haiguste ja ravimeetodite osas, mille puhul muud valikut pole, kui ka spetsialiseeritud keskuste võrgu vahel telemeditsiini tugevdamisele ja e-tervise harmoneeritud vahenditele. Raske on luua seadusi, mis puudutaksid kõiki patsiente kõikides meditsiinilistes olukordades ja kõikides liikmesriikides. Ikka jääb õhku küsimus – kuidas õnnestub Euroopal tagada võrdne juurdepääs ravile ja selle võrdne kvaliteet kõikide kodanike jaoks?
Info cards
Õigus tervishoiule on kinnitatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Vastavalt Euroopa Kohtule on tervishoiuteenused vabalt kasutatavad sõltumata riiklikust organisatsioonist ja finantssüsteemist.
See tagab muus liikmesriigis viibivale isikule samad hüved, mis vastava riigi elanikule. Enne reisimist eksisteerinud haiguste või vigastuste, sh ka eraõiguslike raviasutuste ravikulusid ei kaeta.
See on tervishoiuteenuste ülekandmine ühest liikmesriigist teise. Sellisteks teenusteks võivad olla otsesed teenused, nt kohtumisega konsultatsioonid, või kaugteenused, nt telemeditsiin.
Patsient, kes liigub tervishoiuteenuste saamise (diagnoos, ravi jmt) eesmärgil muus liikmesriigis asuva tervishoiuteenuste pakkuja juurde.
Ta võtab vastu kõikide EL-i kodanike või juriidiliste isikute kaebused, mis käsitlevad Euroopa Liidu asutuste või organite tegevuse haldusomavoli. Kui kodanikel on tervishoidu puudutavaid kaebusi (nt juurdepääsu kohta piiriülesele ravile), võivad nad ombudsmaniga ühendust võtta.
Isegi kui liikmesriigid on peamised tervishoiuteenuste eest vastutajad, peavad nad järgima Euroopa Ühenduse õigust, eriti siseturul, kus tuleb tagada teatud kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba ringlus Euroopa Liidu piires.
Mais 2007 teatas Eurobarometer, et 54% Euroopa kodanikest on nõus reisima muusse EL-i riiki ravi saamise eesmärgil.
Lähim haigla asub piiriäärsete alade elanike jaoks tavaliselt naaberriigis. 1/3 EL-i rahvastikust elab piiriäärsetel aladel
Tavaliselt on ravikulude kompenseerimise määr patsiendi kodumaal madalam kui välisriigis. Selle vahe peab katma patsient.
Uuring Eurobarometer näitas, et 30% EÜ kodanikest ei ole teadlikud võimalusest saada tervishoiuteenuseid väljaspool oma asukohariiki.
91% vastas, et põhjuseks on ravi puudumine kodumaal, 78% vastas, et välisriigis on ravi parema kvaliteediga. 69% on nõus reisima, et saada ravi tunnustatud spetsialisti juures ning 64% selleks, et vähendada ravi ootejärjekorda, 48% reisib odavama ravi saamiseks.
Praeguste EL-i seaduste kohaselt ei kompenseerita patsiendile ravikulusid välismaal, kui liikmesriik sama ravi oma kodanikele ei paku.
Vastavalt Euroopa Haruldaste Haiguste Organisatsiooni 6000 patsienti hõlmavale uurimusele otsis 1,8% neist piiriülest ravi. Kui see esindab umbes 30 miljonit haruldast haigust põdevat patsienti Euroopas, näitab see märkimisväärset vajadust piiriülese ravi järele.
- Patsientidele tuleb kompenseerida tervishoiukulutused, mis on tagatud ka nende kodumaal
- Ettemaks
- Kompenseeritakse summa, mis oleks neile kompenseeritud sama ravi eest asukohariigis
- lisakulude eest tasub patsient ise
- rahaline kasu puudub
Nad parandavad juurdepääsu kvaliteetsele ravile, tuues kokku ühe haruldase haiguse või haiguserühma hooldusele ja ravile spetsialiseerunud asjatundjad. Kuna igas riigis ei saa olla ega ka ole igale haruldasele haigusele spetsialiseerunud asjatundjat, tuleb patsientidel reisida muus riigis asuvasse ravikeskusse.
Praegu ootab EL-is doonorelundit 56 000 patsienti. Iga päev sureb 12 elundisiirdamist ootavat patsienti. Organidoonorlus on erinev, alates 34,6 doonorist miljoni elaniku kohta Hispaanias kuni 6-ni Kreekas ja 0,5-ni Rumeenias.
Piiriülene liikuvus moodustab 1% (10 miljardit eurot) üldistest EL-27 kulutustest rahvatervisele (1000 miljardit eurot).
Euroopas ei ole ravimitega varustamisel ning ravimite kompenseerimisel ühtset süsteemi. Kättesaadavus on Euroopa piires erinev ning mõnedes riikides esineb puudujääke. Eriti puudutab see haruldaste haiguste ravimeid.
Tervishoiu mitmesuguste aspektide kohta puuduvad Euroopa miinimumstandardid ja riigid tagavad tervishoiusüsteemi kvaliteeti väga erinevalt. Tervishoiuteenuse osutamine kuulub riigi pädevusse.
Välisriigis saadava raviga seotud tõlkimise maksumus ja retseptide tunnustamine pole EL-i olemasolevates õigusaktides korralikult määratletud
Nagu kvaliteetki, on tervishoiuteenuste hind liikmesriigiti väga erinev.
Liikmesriikidel on erinevad määratlused meditsiinilise ravi, psühholoogilise hoolduse, õenduse, sotsiaalhoolduse ja isegi „vajaliku ravi” kohta.
Kõik elektroonilist töötlust ja suhtlust toetavad tervishoiuteenused, sh ka teabevõrgud, elektroonilised haiguslood, telemeditsiiniteenused, portaalid ja muudel teavet edastavatel tehnoloogiatel põhinevad tööriistad, mis on abiks haiguste ennetamisel, diagnoosimisel, ravis ja jälgimisel.
Igal aastal tehakse 20 000 kuni 25 000 piiriülest viljakusravi protseduuri. Hetkel otsivad tuhanded naised rasestumisel abi välismaalt
Need on füüsilised või virtuaalsed teadmiste ja ekspertiisivõrgustikud Euroopa riiklikes ekspertkeskustes. Nende eesmärgiks on haruldase haiguse või haigusterühma ravi kvaliteedi ja halduse parandamine.
Issue cards
Telemeditsiini abil saadakse tervishoiuteenuseid välisriigist nii, et ei patsient ega arst enda asukohariigist ei lahku (nt kaasasündinud füüsiliste väärarengute diagnoos on võimalik fotode ja sümptomite jagamise teel erinevates riikides asuvate arstide vahel)
Kuigi tervishoid on loodud patsiendi hüvanguks, põhjustavad tehtud vead patsiendile vahel kahju. Kes vastutab piiriülese tervishoiu korral? Kes maksab patsiendile kompensatsiooni? Kumma poole vastutuse eeskirjad kehtivad?
Kui naine saab viljatuse ravi vaid väljaspool enda asukohamaad (erinevate vanusepiirangute tõttu), siis kes otsustab, kas ravi talle kompenseeritakse? Kumma poole eetikanormid kehtivad?
Patsientidel on tekkinud probleeme piiriülese tervishoiu kasutamisel, kuna erinevates riikides on eeskirjad erinevad. Näiteks on tüvirakke kasutava ravi seaduslikkus Euroopa riikides erinev.
Piiriülese ravi korral on eelnev loasaamine sageli keerukas, pikaajaline ja meelevaldne, eriti haruldaste haiguste korral, mida enamik meedikuid ja võimuorganeid ei tunne ning mis on tervishoiusüsteemis seetõttu marginaalsel kohal.
Haruldast haigust põdevad patsiendid pole enamasti piisavalt iseseisvad, et ilma saatjata reisida. Tervishoiukuludele lisanduvad kahe isiku reisikulud ning sissetuleku kadu reisi ajal.
Sõltumata piiriülest tervishoidu käsitlevatest eeskirjadest tuleb haruldast haigust põdevatele patsientidele kompenseerida ravi välisriigis, isegi kui seda nende riigis ilma eelneva loata ette ei nähta.
Haruldast haigust põdevad patsiendid on tavaliste haiguste jaoks kujundatud tavapärases tervishoiusüsteemis sageli marginaalsel kohal. Sageli esinevaid haigusi käsitleva süsteemi saab restruktureerida ekspertkeskuste abil.
Kuidas saab haruldast haigust põdeva patsiendi kulusid kompenseerida määrani, mis võrdub kodumaal toimiva süsteemi määraga, kui see ei sisalda või ei võta arvesse sellist haigust või ravi?
Kelle kohustuseks on jagada teavet kodanikele, kes kaaluvad tervishoiuteenuste kasutamist muus riigis? Kas EL-i? Kas liikmesriigi? Või meedikute?
Kas see pole diskrimineerimine, kui muust EL-i riigist pärit patsiente ei ravita samaväärselt omamaiste patsientidega?
Olemasolevas süsteemis integreeritakse muudest liikmesriikidest pärit patsiendid ravi ootejärjekordadesse samal moel. Kas on õiglane, et omamaised patsiendid peavad järjekorras ootama koos välisriigist pärit patsientidega?
Patsiendid peavad reisimist ravi eesmärgil sageli ebameeldivaks (Soomes tehtud uuring näitas, et 90% eakatest kodanikest keelduvad suunamistest Soome piires, isegi kui see tähendaks lühemat ootejärjekorda).
Praegu ei ole tervishoiuteenuste pakkujad kohustatud välisriigist pärit patsiente vastu võtma, kui see ohustaks nende ravivõimekust (ravimite puudus jne) või meditsiinilist kompetentsi.
Olemasolev Euroopa direktiiv määratleb raamistiku jõukamate ja paremini informeeritud Euroopa kodanike jaoks, kuna kõik on üles ehitatud ettemaksetele ja hilisemale kompenseerimisele
Patsientide liikuvus kogu Euroopas tähendab, et liikuvad peavad olema ka nende haiguslood ning ravi ja järelravi peab olema jälgitav…
Mõned hästi arenenud ja kalli tervishoiusüsteemiga liikmesriigid on vastu täiesti avatud turuga tervishoiusüsteemile, kuna nad kardavad, et see võib põhjustada standardite madaldumise.
Meil pole õigus pelgalt arstiabile, vaid õigus kvaliteetsele arstiabile. Kuidas saab sisse seada standardeid ning neid regulaarselt hinnata ja jälgida? Kes peaks seda tegema?
Kuna haruldasi haigusi on üle 6000, on igal EL riigil võimatu pakkuda abi iga haiguse korral. Haruldast haigust põdevad patsiendid võivad rohkem kui muud EL-i kodanikud vajada tasuta juurdepääsu meditsiinieksperdile koos kulude kompenseerimisega.
Vaatamata haruldaste haiguste ravimite tsentraliseeritud tunnustamisele on nende kättesaadavus ja kompenseeritus EL-i piires erinev. Kui inimesed otsivad välisriigist ravi, mille kulusid nende asukohariik ei kompenseeri, kuidas saab siis tagada sellise ravi kulude kompenseerimise?
Tervishoiu eelarve planeerimisel võib kasutada eelnevat lubamist ja ootejärjekordi, et tõhusalt juhtida ja hallata patsientide voolu.
Üks võimalus piiriülese tervishoiu kulutuste piiramiseks on kompenseerida vaid ambulatoorset ravi. Erinevad tervishoiusüsteemid kogu EL-is määratlevad haigla- ja ambulatoorse ravi erinevalt, mis muudab standardse kompenseerimiskorra keerukaks.
Piiriülese tervishoiu loasaamisprotsess tervishoiusüsteemis on enamasti pikk. Patsiendi jaoks tähendab see suuremat psühholoogilist koormust, samuti negatiivseid meditsiinilisi tagajärgi, isegi surma.
Kas ravi, mis on asukohariigi patsientidele eetilistel põhjustel piiratud (nt geenitestimised), peaks samaväärselt piiratud olema ka muude liikmesriikide kodanikele?
Praegu on juba olemas mitmeid kahepoolseid piiriülese tervishoiualase koostöö vorme. Kui direktiivi abil rakendada piiriülese tervishoiu puhul üks-sobib-kõigile-struktuuri, võib see piirata piiriülest tegevust, mis hetkel on patsientidele väga kasulik...
E-tervist kui olulist tervishoiupoliitika, -strateegia ja -teenuste osa ei ole kogu tervishoiusektoris veel laialt tunnustatud.
Story cards
Policies
Piiriülene tervishoid on kättesaadav kõikide patsientide jaoks ilma loavajaduseta. Riik kompenseerib ravikulud, reisimise ning saatva isiku otsesed kulud etteulatuvalt. E-tervisesse ei investeerita.
Piiriülene tervishoid on kättesaadav kõikidele patsientidele, kuid vajalik on riigi luba. Riik kompenseerib vaid patsiendi ravi- ja reisikulud. E-tervisesse ei investeerita.
Piiriülene tervishoid on patsientidele võimalik vaid juhul, kui nende asukohariigis pole vajalik ravi kättesaadav. Kompenseeritakse vaid otsesed ravikulud. Eelnev luba pole vajalik. Riik investeerib mõningal määral e-tervise algatustesse.
Piiriülene tervishoid on minimeeritud. See on riigi poolt lubatud vaid erijuhtudel ning kompenseeritake vaid otsesed ravikulud pärast ravi. Kui asukohariigis ravimeetod tunnustatud pole (eetilistel põhjustel), siis välisriigis tehtud ravikulusid ei kompenseerita. Riigi jaoks on e-tervis prioriteet, et minimeerida piiriülese tervishoiu vajadust.
FUND is a project funded by the European Commission (